„Too 40 m kauguselt võimalikult kiiresti lahtises topsis vett ja täida  pudel veega sellises mahus kui palju arvad olevat vett inimese kehas; bosult hüppamisega ja jalgadega täpsusmaandumist tehes toimeta kohtunikele vastus viktoriiniküsimusele seoses spordivõimalustega vees, mägedes ja õhus; vii puutööklots põlvede vahel nö tööpingi juurde, löö klotsile nael sisse ja too klots tagasi võistkonna järgmisele teatevahetusele; testige omavahelist „keemiat” ja läbige võistkonnaga spordirõngas teineteisel käest lahti laskmata samal ajal edasi liikudes; kirjuta eestikeelsete spord

Tänavu möödus õpetajate päev meie koolis pisut teistmoodi kui varasematel aastatel. Traditsiooniliselt andsime koos 12. klassiga küll esimese tunni, kuid sellele järgnes aktus kultuurimajas. Aktus, kus astus oma etteastega üles iga klass, oli mõeldud õpetajate tänamiseks ja meelespidamiseks. Aktus kestis natuke alla kahe tunni ning edasi mindi tagasi koolimajja. Seal ootas tervet kooliperet ees pidulik lõunasöök. Kõik söödud, saadeti enamik õpetajaid mitte väga kaugele metsa seenele. Kooli jäid õpilased ja üksikud õpetajad, kes astusid võrkpalli lahingusse 12. klassiga.

Selleks, et märgata - peatu, vaata, veendu! Niisuguse teemaga tegelesid 5. ja 6. klassi õpilased, kui pildistasid kõikvõimalikke paiku Võnnus, mis tee ületamisel võivad ohtlikud olla. Neid kogunes terve hulk. Hea oli näha, kuidas arutleti ja kaaluti. Selle osa tööst tegi 5. klass.

Nädalavahetusel said Kavilda matkaradadel kokku Tartumaa kodutütred ja noored kotkad. Nende hulgas olid seiklemas meie Kenneth Kitsing, Leonard Kristian Bolšakov, Daren-Marcus Teder ja Marcus-Rocco Landsov. Ootamas oli enam kui kümne kilomeetri pikkune matkarada ülesandepunktidega. Ülesandeid täideti, oldi loovad ja nutikad meeskonnana. Noormeeste väitel oli nõksuga ülesandeid, kust ka mõned eksimused. Vaatamata sellele oli väga mõnus päev, mis jõudis finišisse õhtusöögil Puhja koolis. Korraldaja sõnutsi olid Võnnu noored tublid viie hüüumärgiga.

Käisin metsas mööda teed,

Nägin hunti, nägin seent.

Rõõmus oli meie meel,

näe, ei eksinudki teelt.

Need luuleread puudutavad 1.-3. klassi õpilasi ja nende saatjaid, kes käisid Tanel Piiri saatel läbi Järvselja vastavatud matkaraja. Kes tahtis, see kuulis, kes soovis, see nägi!

Esmaspäeval käisid gümnasistid kunstiajaloo õuesõppe käigus Tartus Karlova linnaosas tänavakunstiga tutvumas. Pseudo Tours giid Stella alustas meiega tuuri Aparaaditehase hoovilt, kus rääkis hoone ajaloost ja seal olevast seinapildist. Edasi liikusime  õuesid mööda Trükimuuseumi juurde ning Kastani tänava kaudu jalutasime Kasekese restoranini, kus on ametlikult vabad "lubatud" seinad. Nendele võib igaüks kunsti luua. Räägiti tänavakunsti festivalist, piltide loomise erinevatest stiilidest ja vabade seinte saamisest.

Teatejooks on nüüdseks saanud juba tuhandete Eesti laste ja noorte jaoks ilusaks iga-aastaseks traditsiooniks, mille käigus nad annavad panuse oma eakaaslaste heaks, kes on liikumisvõime mõne elu keerdkäigu tõttu kaotanud.

Meie kool valis teatejooksu paigaks Räpina. Jooksma sõitsid 5.-9. klassi õpilased-igast 8-liikmeline meeskond. Jooksupaigas selgus, et meie kooli meeskond on arvukaim Kuigi jooksus ei olnud võitjaid ega kaotajaid, pingutati kõvasti. Puudujate asemel jooksid kohalolijad kaks vahetust.

Lapsed peaksid aktiivselt liikuma vähemalt 60 minutit päevas. Nii palju liigub kahjuks ainult 24 % Eesti lastest ja noortest. Vähene liikumine toob kaasa nii vaimse kui ka füüsilise tervise probleeme. Seda kurba statistikat saab paremuse suunas tõugata kool, nakatades õpilasi spordi- ning liikumisrõõmuga. Kuidas seda teha, käisin õppimas Liikuma Kutsuva Kooli seminaril 17. septembril Tartus.

Infot lisandub peagi!

Kui logol puuduks selgitus, ei teaks suurem osa meist, millega on tegemist.

Meie koolis oli nimetatud ühingu tagamaid lahti rääkimas Triinu Kivitar, kellel on palju ameteid ja üks neist on diabeedi kogemusnõustajaks olemine. Kogemusnõustaja saab parimat nõu anda juhul, kui ta ise on probleemiga seotud, tunneb seda läbi ja lõhki. Seega on jutt külalisest, kes on ise 1. tüübi diabeedihaige ja püüab päevast-päeva aidata eelkõige noori, et nemad ja nende lähikondsed haigusega toime tuleksid.